- Näotute tegude koorem minu turjal saab iga päev kaalu juurde, sest kuulun ju selle meie sisse.
- Päris kindlasti ei saa valijad olla piisavalt informeeritud neist sadadest kandideerijatest.
- Võimud ei ole rahvaga dialoogis, sest nad ei soovigi seda.
Ma justkui olen riik, ent mu ellu sekkub järjest intensiivsemalt teadaandmisi, et riik tahab kontrollida, riik on ette näinud, riik on otsustanud. Hiljem, nii ametlikus kui sotsiaalmeedias teisaldatakse see kõik, mida riik (ilma minuta) on teinud ja otsustanud, keeleliselt «meie vormi», kirjutab Tiiu Kuurme (Vabaerakond).
Mulle kinnitatakse, et ka mina olen riik, et ka mina otsustan. Kes ei teaks, et põhiseaduse järgi on kõrgeima võimu kandjaks rahvas ja et rahva liikmed oleme siinsete kodakondsetena kõik. Kuidas see rahvas kõrgeimat võimu kannab, seda on väljendanud näiteks andekad karikaturistid maali «Burlakid Volgal» stiilis. Rahvast veendakse iga päev, et meie riigikord on demokraatlik. Vähe on aga teadmist, kirjapanekuid ja kõnelusi, kus avaneb, milles demokraatia siinmail väljendub ja mis ta oma avaldumisvormides on.
Ka Nõukogude Liit pidas end demokraatlikuks murdumatuks võimsaks rahvaste liiduks. Demokraatia mõiste on leplik ega hakka vastu, kui igaüks mõistabki seda omal viisil.
Ma justkui olen riik, ent mu ellu sekkub järjest intensiivsemalt teadaandmisi, et riik tahab kontrollida, riik on ette näinud, riik on otsustanud. Hiljem, nii ametlikus kui sotsiaalmeedias teisaldatakse see kõik, mida riik (ilma minuta) on teinud ja otsustanud, keeleliselt «meie vormi». Meie raiume maha oma metsad, meie ehitame tuuleparke inimasunduste lähikonda, meie likvideerime maakoole, mürgitame põllumaad, kaotame maal infrastruktuuri, võtame kultuurilt raha ära, lisame bürokraatiat ja ahistame väikeettevõtlust.
Näotute tegude koorem minu turjal saab iga päev kaalu juurde, sest kuulun ju selle meie sisse. Nii ma siis olengi riik? Selle meie sees aga kaovad tegelikult ära need isikud ja nimed, kelle tegevuse tulemusel raiutakse, mürgitatakse, suletakse, ahistatakse, likvideeritakse. Nii saab süü kollektiivseks ja laieneb neilegi, kes teeksid ise asju risti vastupidi. Äkki ongi see siis demokraatia? Kui nii, siis on ju kadunud vastutus ja vastutajad ja mina ei tea, milliste koledate toimingute kaasosaline olen homme.
Loe pikemalt 20.10.2025 Postimehe arvamusportaalist